Rahvusvaheliste fennougristikakongresside ajaloost

Pärast Teist maailmasõda, külma sõja tingimustes polnud rahvusvaheliste teadusürituste korraldamine läbi raudse eesriide kuigi kerge. Juba 1950-ndatel aastatel õnnestus Soome ja Ungari fennougristidel kutsuda oma konverentsidele ka välismaade teadlasi, ja lõpuks leidis esimene CIFU aset Budapestis aastal 1960. Algatajateks olid mõned tuntud ja mõjukad teadlased, nagu Soomes Kustaa Vilkuna ja Lauri Posti, Ungaris Gyula Ortutay, Eestis ja Nõukogude Liidus Paul Ariste ja Boris Serebrennikov, või Ida-Saksamaal Wolfgang Steinitz.

Alates 1960. aastast toimuvad CIFU-d iga viie aasta tagant. Alguses korraldasid neid kordamööda kolm riiki (Ungari, Soome, Nõukogude Liit), hiljem neli (Ungari, Soome, Eesti, Venemaa):

Kongressi korraldajateks on rahvusvaheline komitee (vt. Korraldajad), millesse valitakse uusi liikmeid iga kongressiga seoses peetaval üldkoosolekul. 

Nõukogude Liidu ajal oli CIFU-l oma teadusliku ülesande kõrval ka varjatud etnopoliitiline funktsioon. Kongress võimaldas kontakte läbi raudse eesriide ja pakkus väikeste soome-ugri rahvaste esindajatele võimalust tuua oma soome-ugri identiteet nähtavale ka rahvusvahelise ürituse raames. Vastavalt sellele iseloomustas esimesi kongresse ka rikas kultuuriprogramm ning võõrustajariikide lahke toetus. Need sümboolsed ja kultuurifunktsioonid on tänaseks juba kultuuripoliitiliste ja kultuuriinstitutsioonide poolt üle võetud, nagu nt Soome-ugri rahvaste maailmakongressid (viimati Soomes Lahtis 2016. a.).

XIII CIFU leiab nüüd esimest korda aset väljaspool "soome-ugri riike". Kongressi üheks tähtsaimaks ülesandeks on rõhutada fennougristika kui iseseisva teadusharu tähtsust, sõltumata selle rahvuslikest ja etnopoliitilistest ülesannetest. Soome-ugri keeli ja kultuure uuritakse nii rahvuslikes kui ka rahvusvahelistest kontekstides ja need uuringualad on oluliselt seotud paljude teistega (üldkeeleteadus, keeleajalugu ja -tüpoloogia, rakendus- ja sotsiolingvistika, üld- ja võrdlev kirjandus- ja kultuuriteadus, etnograafia, arheoloogia, Põhja-Euraasia ajalugu, vähemusteuuringud, Native/Postcolonial Studies jne). Kongressi eesmärgiks on julgustada nii rahvuste ja erialade kui koolkondade ja traditsioonidevahelist koostööd.