Hell ja Sajnovics

17. ja 18. sajandil tegelesid juba mitmed teadlased küsimusega, kas mitte ungari keel, mis nii silmatorkavalt erineb kõikidest oma naaberkeeltest, ei võiks olla mingis seoses Põhja-Euroopa samuti mõistatuslike keeltega. Juba 1660-ndatel aastatel oli Hamburgi arst Martin(us) Fogel(ius) süstemaatiliselt võrrelnud omavahel soome ja ungari keele struktuuri. Tema töö jäi kahjuks tellija arhiivi Firenzes ja avastati uuesti alles 19. sajandi lõpus. 

1769. aastal kutsus Taani-Norra kuningas Euroopa teadlasi Vardø saarele Barentsi mere rannikule, jälgima Veenuse möödumist Päikese eest. Nende hulgas oli ka Maximilian Hell (1720–1792), Viini observatooriumi juhataja. Hell oli ise pärit vanast Ungari kuningriigist (tema sünnikoht Schemnitz/Selmecbánya/Banská Štiavnica kuulub praegusesse Slovakkiasse), ta tundis ungari keele päritolu kohta esitatud spekulatsioone ja kutsus endaga kaasa oma ungari kolleegi János Sajnovicsi, keda ta innustas uurima ka saami keelt ja võrdlema seda ungari keelega.

Sajnovics avaldas oma keelevõrdluste tulemused 1770, pealkirjaga Demonstratio idioma Ungarorum et Lapponum idem esse. Ülejäänud on juba ajalugu.